Tänapäeval seostub kelder paljude jaoks koduste hoidiste või sahvri funktsiooniga. Kuid tegelikult on keldritel palju pikem ja huvitavam ajalugu, mis ulatub tuhandeid aastaid tagasi. Kelder pole kunagi olnud ainult panipaik – see on olnud elutähtis toidu säilitamise, varude hoidmise ja isegi varjumise koht eri ajastutel ja kultuurides.
Keldrid said alguse praktilisest vajadusest. Kuidas hoida toitu värskena, kui puudusid külmikud ja sügavkülmikud? Vastuseks oli maapind ise. Maa-alune ruum pakub looduslikult jahedat ja niisket keskkonda, kus temperatuur püsib suhteliselt ühtlasena aastaringselt.
Esimesed keldrid olidki lihtsad maas olevad süvendid või koopad, kus inimesed hoiustasid juurvilju või vilja ning katsid need õlgede või kividega. See aeglustas riknemist ja kaitses toitu nii loomade kui ka kuuma ilma eest.
Antiikaeg
Vana-Kreekas ja Roomas olid maa-alused hoiukohad väga olulised. Roomlased ehitasid oma villade alla spetsiaalsed võlvitud keldrid, kus hoiti veini, oliiviõli, vilja ja muid toiduaineid.
Veinikelder ei olnud luksus – see oli hädavajalik. Vein vajas jahedat ja pimedat keskkonda laagerdumiseks ja kelder pakkus selleks ideaalset mikrokliimat. Samasuguseid lahendusi kasutati ka Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas, kus kliima oli kuum ja säilitamisvõimalused piiratud.
Keskaeg
Keskajal muutusid keldrid Euroopas väga tavaliseks. Linnades rajati hoonete alla kivist või tellistest võlvitud keldreid, kuhu pääses trepi kaudu. Seal hoiti toiduaineid, aga sageli ka tööriistu, dokumente ja isegi muud vara.
Maapiirkondades kujunes välja maakelder – väline, eraldiseisev kelder, sageli osaliselt või täielikult maa sisse kaevatud ning kaetud mätaste või turbaga. Need püsisid jahedad ja niisked ka suvel ning olid ideaalsed juurviljade, hoidiste ja õunte säilitamiseks.
Keldrid mujal maailmas
Keldrite erinevaid vorme leidub peaaegu igas kultuuris:
- Ameerikas rajati nn root cellar’id – nõlva sisse kaevatud muldkeldrid, mille eesmärk oli hoida toitu külma talve jooksul värskena. Neid leidub tänaseni paljudes vanades farmides.
- Kesk-Aasias kasutati tarku jahutussüsteeme nagu yakhchal – koonusjad savist rajatised, mis suutsid hoida jääd isegi kõrbes.
- Hiinas ja Jaapanis oli kombeks rajada maa-aluseid säilitusruume, kus säilitati teed, juurikaid ja fermenteeritud tooteid nagu sojakaste või miso.
- Skandinaavias ja Eestis on vanad maakeldrid siiani alles ning paljud pered kasutavad neid endiselt oma aiasaaduste hoidmiseks.
Tänapäevane kelder
Tänapäeval on kelder sageli muudetud lihtsalt panipaigaks. Kuid huvi looduslike ja energiasäästlike lahenduste vastu on keldrite kasutuse taas esile tõstnud. Maakelder – ilma elektrita, ent aastaringselt jahe – on ökoloogiline viis toidu säilitamiseks. Lisaks on vanad keldrid saanud uue elu. Neist on tehtud veinikeldreid, töötubasid, galeriisid ja isegi saunasid.
Keldrid ei ole lihtsalt funktsionaalsed ruumid. Nad on osa inimkonna kohanemisvõimest. Olgu tegemist Rooma veinikeldri, Eesti maakeldri või Ameerika root cellar’iga, nende eesmärk on alati olnud sama: säilitada elu, toitu ja turvatunnet.
Kuna üha rohkem inimesi otsib energiasäästlikke ja iseseisvaid lahendusi, on keldril taas oluline roll toidu säilitamises.
